Istun pildiraamil ja kõlgutan oma
baleriinikingadesse supsatud jalgu,
juuksepatsid hüplemas ühelt õlalt teisele.
Su tõmblevate silmamunade jälgimine
paneb mu huult närima.
Kallis poiss, magad rahutult nagu alati -
küllap ajad printsesse taga ja päästad lohesid
nende katkematu jutuvada käest.
Üks pilk su õõvastavalt unistavatesse silmadesse räägib selgelt su unedest.
Aga minul on kõhe. Kardan, et
jah, et olen vaid sinu ettekujutuse vili.
Seepärast sind valvangi, et mitte ise ära kaduda.
Su nahk on nii pruunide juuste jaoks liialt kahvatu...
Mul on kõik hetked sassis, algus ja lõpp ja ma loodan,
loodan, et lõppe olemas polegi.
Mu esimesel armastusel oli haiglaselt valge nahk.
Siis, kui minul olid puhvseelikud ja põõsaste tagant piidlev aednik.
Sel ööl, kui tema helituid samme kuulsin oli kuu
hapu ja kõrvetas keelt nagu barbarissikomm.
Ma ei hakanud pead pöörama, kui jahedasse õhku teresõna ütlesin.
Vampiirnaine võpatas.
Ta silmad tõmbusid kitsaks, aga minul oli silmi vaid
musta juuksepatsi jaoks.
Paks ja pikk, tõmbas end maona ta palja ülakeha ümber kerra,
et sabaots seelikuvärvlisse poetada.
Naisel läks mitu hetke enne, kui mõistis, et
toitusin kuust.
Tema ahmis õhku ja mina mõtlesin, et oma igavikulise aja jooksul
polnud ma kunagi kedagi nii erilist kohanud.
Siugjas, ent mitte ähvardav, mitte minu jaoks.
Suurte, ahnete ja teadlike silmadega madu.
Kinnitasin, et minu verest tema toituma ei hakka ja lisasin,
et ta silmad on ilusad.
Nagu viieteistkümnenda kuupäeva öine vahelduv pilvisus.
Tema astus kiirelt ligi, seisis mu taha, kus puhus hõrku hinge
udupehmetele kaelakarvadele: "Kas mitte mina ei peaks sind võrgutama?"
Ta hääl oli täis tumedust, tumedat punast, kui limpsas keelega
nahka. Tundsin ta lõhna nii enda ligi. Magus. Rammus.
Pöördusin. Ja naersin helendavat naeru enne, kui ta mind
suudluseks, hinge ahnuseks endasse tõmbas.
Nägin temas enda pimedust, kui neelasin novembrivihmast kuud ja
tema minu verd. Ta rääkis alati, kui alluv ta sõltuvusele on.
Et vajab mind.
Minu esimene armastus jättis mu peale viiendat aastakümmet,
kui moodi läksid minestavad südamekujulised kangelannad.
Mõnikord janunen seda tõelist kirge, mida temaga tundsin.
Laeval oli mul alati janu. Meremees, keda ihkasin puutuda
maitses nii soolaselt, et mu huuled tõmbusid krimpsu.
Ta oli väike mees, väikeste silmade, ent sitkete lihastega.
Aga kõige tähtsam oli habe.
See oli nii kummaliselt hall, et kohati pilgutas siniseid silmi,
ulatus maani ja keerdus sealt veel üles.
Ja ta oli alati nii kurb, sest ühe puudutusega tappis see habe
ohvri, vaenlase, sõbra või armastaja.
Kui tõmbasin sõrmega üle ta selja, mees võpatas.
Nii hea hing oli tal. Kõneles vaalade päästmisest ja
astus samal ajal oma ründava habeme peale.
Tahtsin teda lihtsalt hoida, tahtsin, et ta ennast,
ennast ei vihkaks.
Meile jäi see üks ja ainus reis, kui põimisin käed
tema ümber ja laulsin merekohina sosinal kõrvu
sellest, kuidas kuu paistab kõigile ühtmoodi ja
laeva mast ulatub peaaegu selleni.
Randumisel teda enam polnud ja mina nutsin sama soolaseid pisaraid
kui tema nahk.
Habe oli talle lõpu peale teinud ning koos kuivasid nad puutohuks ja
kasvasid laevaga kokku.
Põgenesin randudes kividele. Mõnikord ma kahetsen, et lahkusin, sest
tema hinge oli ikka tunda igas purjes, mastis, roolis ja tüüris.
Nüüd lõhnas meri tema järgi.
Temast lahkudes kohtasin ma kõige imeilusamat inimest, kes kunagi elanud.
Inimest. Surelikku.
Leekivpunaste juustega tüdrukut, halo ja aura ümber pea.
Ta naeris ja laulis pärlikarpide häälel, võttis mul käest ja
tantsisime paljajalu rannakividel.
Ta eresinised silmad ei lahkunud kordagi minu omadest ja ta rääkis,
rääkis maailmast ja armastusest, väest ja tuulest nagu
oleksid need osa temast. Olidki.
Näitas, kuidas tõeline võim saab alguse naeratusest, kuidas
ilma tumeduseta ei saa olla valgus ja viipas merele,
hõljus läbi mu meelte.
Vahel kardan, et ta polnudki päris ja ometi tean, et oli.
Nii imeline. Armas. Puutumatu ja puudutamatu.
Ta kallistas mind nii kõvasti, et hetkeks tundsin nagu oleks ta
minust killu enda sisse haaranud.
Alles hiljem mõistsin, et tegelikult ta andis.
Andis mulle mälestuse helisevast häälekõlast ja silmadest, mis
näevad alati. Näevad läbi kõikidest plaanidest ja kavatsustest
ega pane mitte midagi pahaks.
Ma ei tea, mis temast sai. Praeguseks on elu temast lahkunud.
Kuidas ja kuna? Ma tõesti ei tea või ei mäleta ja ometi
on ta minuga alati kaasas.
Põselohk nii siiralt
end maailmaks naeratamas.
Peale seda läks rohkem aegu kui kokku arvata oskan enne, kui
mu ellu astus armastus, hallipäine sõdalane.
Kõigepealt vist armusin ma tema mõõka ning alles siis
jäi mees mu südamesse.
Ta ei rääkinud. Ei sõnagi enne kui mina ründasin.
Aga ta silmad kõnelesid rohkem kui ühe elu lugu,
kõikide vastaste elud ja surmad, eesootavad ohud olid
salvestatud ta hingepeeglitesse. Nii sünkjad
ja ereda kireleegiga, kui tuli taas aeg, et tõusta,
astuda edasi teel, mis oli temale määratud.
Sihilt korrakski kõrvale põikamata.
See oli vastamata armastus, kui välja arvata
kurbus, mida ta mulle näidata julges.
Tema oli täis valu ja viha, mida mina ära võtta ei osanud.
Ei tahtnud, sest just see mind teda armastama panigi.
Astuda vaid edasi. Kuulda kõiki hingi, mille katki oli pigistanud.
Soovisin olla tema naha all, et mind tabaks temaga sarnane saatus.
Jälgisin teda pooleldi varjuna.
Kuni kuu peitis end mägede taha, eemale temast ning kaotasin
oma sõdalase silmist.
Et leida üles maag.
Täis kõige tumedamat jõudu, ligitõmbavat ja ohtlikku.
See mees ei kõhelnud hetkegi, et tappa.
Tappa ka mind, kui kuu vaid tema võimuses oleks olnud.
Ja koos temaga tõmbusin mustaks, unustasin
kõik päevad enne seda inimest.
Kõik ajad, mis olid minu sisse talletunud sulasid ta
söekarva pilgu ees, mis nõudis
nõudis verd ja ohverdust.
Kõndisin kaua koos temaga. Rohkem kui tunnistada tahaksin.
Ta tulest on endiselt põletushaavad mu kätel.
Ja ometi...ühel hetkel tundsin ära tõe, mis
jäi alatiseks tema sisse. Jäi ka peale ta surma tema sisse varjule.
Põhjus.
Ja seekord olin nii kurb, et mu hing rebenes mitmeks hetkeks
tükkideks.
Ja ma tahtsin, tahtsin hüüda! Et lähen tema eest.
Vaikisin. Nagu vaikitakse siis kui miski on nii silmaga nähtav, nii tõde,
et keegi seda tunnistada ei suuda.
Jäin paigale seisma. Muutmata mitte midagi.
Ja kuu maitses mõrult ja valusalt nagu
vahe mõõgatera.
Tõstsin silmad ja vaatasin oma joonistajat.
Vihkasin teda. Kuidas ta kongus sõrmed voolisid jooni ning
lisasid värvilainetusi. Ma olin ainus.
Ainus tema loomingust, milles oli elu.
Temas endas polnud seda enam ammu. Küllap kuukiired juhtisid ta
kujutlusi, kui kriipseldas mind lõuendile.
Olin ammu enne teda olemas.
Kuusööja.
Mäletan inimest, kelle armastuse ma kustutasin.
Ta on näota ja kehata ja ometi
hoiab mind enda kütkes.
Tema juurest ma läksin, kui verekuu maitses roosteselt ja iiveldus tõmbas mind
maa alla.
Palun! Anna mulle andeks, ma armastan sind!
Tahan neid sõnu talle hüüda, meeleheitlikult,
mis sellest, et temast olen alles vaid mina.
Mälestus. Armastus, mille kustutasin.
Mõnikord näib mulle, kallis poiss, et tunnen sinus ära tema pilgu.
Siis, kui sa äkki nii tõsiseks muutud ning vaatad punkti seinal, mis
on kadunud nii kaugele omaenese saatuses, et isegi sinu unistused järele ei jõua.
Ja ma ei taha, ei taha sinust lahkuda.
Valvan su und ning kõlgutan jalgu. Ma ei ole vaid, ei ole vaid
su ettekujutus. Olen päris, sest vaatan sind ja ehk isegi armastan.
Ja ma neelan kuu lohutust kuni tuleb taas hommik ja sina avad silmad.
Naeratan kergendusest, nüüd võin puhata, sina oled ärkvel ja
mina olemas.
Sa ei mõtle minust, kui kaon ja unustan. Sa ei mäleta mind, oma unesid ja
nende valvajat. Ja mind pole neid meelde tuletamas -
pildiraam kõlgub tühjalt.
Ja sinul pole mahti mind ette kujutada ning taasluua,
ainult armastus hõljub hetkeks veel õhus:
"Mu nimi oli Laressa..!" kajab.
detsember 2011
juuksepatsid hüplemas ühelt õlalt teisele.
Su tõmblevate silmamunade jälgimine
paneb mu huult närima.
Kallis poiss, magad rahutult nagu alati -
küllap ajad printsesse taga ja päästad lohesid
nende katkematu jutuvada käest.
Üks pilk su õõvastavalt unistavatesse silmadesse räägib selgelt su unedest.
Aga minul on kõhe. Kardan, et
jah, et olen vaid sinu ettekujutuse vili.
Seepärast sind valvangi, et mitte ise ära kaduda.
Su nahk on nii pruunide juuste jaoks liialt kahvatu...
Mul on kõik hetked sassis, algus ja lõpp ja ma loodan,
loodan, et lõppe olemas polegi.
Mu esimesel armastusel oli haiglaselt valge nahk.
Siis, kui minul olid puhvseelikud ja põõsaste tagant piidlev aednik.
Sel ööl, kui tema helituid samme kuulsin oli kuu
hapu ja kõrvetas keelt nagu barbarissikomm.
Ma ei hakanud pead pöörama, kui jahedasse õhku teresõna ütlesin.
Vampiirnaine võpatas.
Ta silmad tõmbusid kitsaks, aga minul oli silmi vaid
musta juuksepatsi jaoks.
Paks ja pikk, tõmbas end maona ta palja ülakeha ümber kerra,
et sabaots seelikuvärvlisse poetada.
Naisel läks mitu hetke enne, kui mõistis, et
toitusin kuust.
Tema ahmis õhku ja mina mõtlesin, et oma igavikulise aja jooksul
polnud ma kunagi kedagi nii erilist kohanud.
Siugjas, ent mitte ähvardav, mitte minu jaoks.
Suurte, ahnete ja teadlike silmadega madu.
Kinnitasin, et minu verest tema toituma ei hakka ja lisasin,
et ta silmad on ilusad.
Nagu viieteistkümnenda kuupäeva öine vahelduv pilvisus.
Tema astus kiirelt ligi, seisis mu taha, kus puhus hõrku hinge
udupehmetele kaelakarvadele: "Kas mitte mina ei peaks sind võrgutama?"
Ta hääl oli täis tumedust, tumedat punast, kui limpsas keelega
nahka. Tundsin ta lõhna nii enda ligi. Magus. Rammus.
Pöördusin. Ja naersin helendavat naeru enne, kui ta mind
suudluseks, hinge ahnuseks endasse tõmbas.
Nägin temas enda pimedust, kui neelasin novembrivihmast kuud ja
tema minu verd. Ta rääkis alati, kui alluv ta sõltuvusele on.
Et vajab mind.
Minu esimene armastus jättis mu peale viiendat aastakümmet,
kui moodi läksid minestavad südamekujulised kangelannad.
Mõnikord janunen seda tõelist kirge, mida temaga tundsin.
Laeval oli mul alati janu. Meremees, keda ihkasin puutuda
maitses nii soolaselt, et mu huuled tõmbusid krimpsu.
Ta oli väike mees, väikeste silmade, ent sitkete lihastega.
Aga kõige tähtsam oli habe.
See oli nii kummaliselt hall, et kohati pilgutas siniseid silmi,
ulatus maani ja keerdus sealt veel üles.
Ja ta oli alati nii kurb, sest ühe puudutusega tappis see habe
ohvri, vaenlase, sõbra või armastaja.
Kui tõmbasin sõrmega üle ta selja, mees võpatas.
Nii hea hing oli tal. Kõneles vaalade päästmisest ja
astus samal ajal oma ründava habeme peale.
Tahtsin teda lihtsalt hoida, tahtsin, et ta ennast,
ennast ei vihkaks.
Meile jäi see üks ja ainus reis, kui põimisin käed
tema ümber ja laulsin merekohina sosinal kõrvu
sellest, kuidas kuu paistab kõigile ühtmoodi ja
laeva mast ulatub peaaegu selleni.
Randumisel teda enam polnud ja mina nutsin sama soolaseid pisaraid
kui tema nahk.
Habe oli talle lõpu peale teinud ning koos kuivasid nad puutohuks ja
kasvasid laevaga kokku.
Põgenesin randudes kividele. Mõnikord ma kahetsen, et lahkusin, sest
tema hinge oli ikka tunda igas purjes, mastis, roolis ja tüüris.
Nüüd lõhnas meri tema järgi.
Temast lahkudes kohtasin ma kõige imeilusamat inimest, kes kunagi elanud.
Inimest. Surelikku.
Leekivpunaste juustega tüdrukut, halo ja aura ümber pea.
Ta naeris ja laulis pärlikarpide häälel, võttis mul käest ja
tantsisime paljajalu rannakividel.
Ta eresinised silmad ei lahkunud kordagi minu omadest ja ta rääkis,
rääkis maailmast ja armastusest, väest ja tuulest nagu
oleksid need osa temast. Olidki.
Näitas, kuidas tõeline võim saab alguse naeratusest, kuidas
ilma tumeduseta ei saa olla valgus ja viipas merele,
hõljus läbi mu meelte.
Vahel kardan, et ta polnudki päris ja ometi tean, et oli.
Nii imeline. Armas. Puutumatu ja puudutamatu.
Ta kallistas mind nii kõvasti, et hetkeks tundsin nagu oleks ta
minust killu enda sisse haaranud.
Alles hiljem mõistsin, et tegelikult ta andis.
Andis mulle mälestuse helisevast häälekõlast ja silmadest, mis
näevad alati. Näevad läbi kõikidest plaanidest ja kavatsustest
ega pane mitte midagi pahaks.
Ma ei tea, mis temast sai. Praeguseks on elu temast lahkunud.
Kuidas ja kuna? Ma tõesti ei tea või ei mäleta ja ometi
on ta minuga alati kaasas.
Põselohk nii siiralt
end maailmaks naeratamas.
Peale seda läks rohkem aegu kui kokku arvata oskan enne, kui
mu ellu astus armastus, hallipäine sõdalane.
Kõigepealt vist armusin ma tema mõõka ning alles siis
jäi mees mu südamesse.
Ta ei rääkinud. Ei sõnagi enne kui mina ründasin.
Aga ta silmad kõnelesid rohkem kui ühe elu lugu,
kõikide vastaste elud ja surmad, eesootavad ohud olid
salvestatud ta hingepeeglitesse. Nii sünkjad
ja ereda kireleegiga, kui tuli taas aeg, et tõusta,
astuda edasi teel, mis oli temale määratud.
Sihilt korrakski kõrvale põikamata.
See oli vastamata armastus, kui välja arvata
kurbus, mida ta mulle näidata julges.
Tema oli täis valu ja viha, mida mina ära võtta ei osanud.
Ei tahtnud, sest just see mind teda armastama panigi.
Astuda vaid edasi. Kuulda kõiki hingi, mille katki oli pigistanud.
Soovisin olla tema naha all, et mind tabaks temaga sarnane saatus.
Jälgisin teda pooleldi varjuna.
Kuni kuu peitis end mägede taha, eemale temast ning kaotasin
oma sõdalase silmist.
Et leida üles maag.
Täis kõige tumedamat jõudu, ligitõmbavat ja ohtlikku.
See mees ei kõhelnud hetkegi, et tappa.
Tappa ka mind, kui kuu vaid tema võimuses oleks olnud.
Ja koos temaga tõmbusin mustaks, unustasin
kõik päevad enne seda inimest.
Kõik ajad, mis olid minu sisse talletunud sulasid ta
söekarva pilgu ees, mis nõudis
nõudis verd ja ohverdust.
Kõndisin kaua koos temaga. Rohkem kui tunnistada tahaksin.
Ta tulest on endiselt põletushaavad mu kätel.
Ja ometi...ühel hetkel tundsin ära tõe, mis
jäi alatiseks tema sisse. Jäi ka peale ta surma tema sisse varjule.
Põhjus.
Ja seekord olin nii kurb, et mu hing rebenes mitmeks hetkeks
tükkideks.
Ja ma tahtsin, tahtsin hüüda! Et lähen tema eest.
Vaikisin. Nagu vaikitakse siis kui miski on nii silmaga nähtav, nii tõde,
et keegi seda tunnistada ei suuda.
Jäin paigale seisma. Muutmata mitte midagi.
Ja kuu maitses mõrult ja valusalt nagu
vahe mõõgatera.
Tõstsin silmad ja vaatasin oma joonistajat.
Vihkasin teda. Kuidas ta kongus sõrmed voolisid jooni ning
lisasid värvilainetusi. Ma olin ainus.
Ainus tema loomingust, milles oli elu.
Temas endas polnud seda enam ammu. Küllap kuukiired juhtisid ta
kujutlusi, kui kriipseldas mind lõuendile.
Olin ammu enne teda olemas.
Kuusööja.
Mäletan inimest, kelle armastuse ma kustutasin.
Ta on näota ja kehata ja ometi
hoiab mind enda kütkes.
Tema juurest ma läksin, kui verekuu maitses roosteselt ja iiveldus tõmbas mind
maa alla.
Palun! Anna mulle andeks, ma armastan sind!
Tahan neid sõnu talle hüüda, meeleheitlikult,
mis sellest, et temast olen alles vaid mina.
Mälestus. Armastus, mille kustutasin.
Mõnikord näib mulle, kallis poiss, et tunnen sinus ära tema pilgu.
Siis, kui sa äkki nii tõsiseks muutud ning vaatad punkti seinal, mis
on kadunud nii kaugele omaenese saatuses, et isegi sinu unistused järele ei jõua.
Ja ma ei taha, ei taha sinust lahkuda.
Valvan su und ning kõlgutan jalgu. Ma ei ole vaid, ei ole vaid
su ettekujutus. Olen päris, sest vaatan sind ja ehk isegi armastan.
Ja ma neelan kuu lohutust kuni tuleb taas hommik ja sina avad silmad.
Naeratan kergendusest, nüüd võin puhata, sina oled ärkvel ja
mina olemas.
Sa ei mõtle minust, kui kaon ja unustan. Sa ei mäleta mind, oma unesid ja
nende valvajat. Ja mind pole neid meelde tuletamas -
pildiraam kõlgub tühjalt.
Ja sinul pole mahti mind ette kujutada ning taasluua,
ainult armastus hõljub hetkeks veel õhus:
"Mu nimi oli Laressa..!" kajab.
detsember 2011
